Uudised

Pagaritööstuse ukrainlased avastasid rõõmuga eesti keelt 21. mai gartoselin

Üheksa Eesti Pagaris töötavat ukrainlast õppis Järvamaa Kutsehariduskeskuse täienduskoolituses kolme kuu jooksul eesti keelt. Õppetöö toimus vene keele baasil ja kestis kokku 80 tundi.


Viimaste aastate jooksul on Paidesse järjest enam tööle asunud ukrainlasi, keda meelitab siia eelkõige oluliselt suurem palganumber, kuid samuti meeldiv ja sõbralik elukeskkond. Ukrainast lahkumise põhjuseks on kindlasti ka sõjapinged ja ebakindel majandussituatsioon. Paljud siin töötavad ukrainlased on võtnud endale eesmärgiks eesti keele omandamise.

Koolituse kavandamisel võtsime õpetajaga kindla seisukoha, et meie kooli eesti keele kursusel ei õpita ainuüksi keelt, vaid räägitakse ka Eestist, siinsetest kommetest ning tavadest ja et uut keelt õppima asudes alustame suhtlemisest, mitte grammatikast. Teise, kolmanda, neljanda jne keele õppimine käib ikka samaviisi nagu oma emakeele omandamine lapsepõlves. Alguses üksikud sõnad ja fraasid, edasi kolme- ja neljasõnalised laused ning alles siis grammatika. Kontekstivaba grammatika drillimine on õpilasele nagu kuival ujumine, see ei aita teda, pigem raiskab aega. Omal ajal õpiti soome keelt kasutama Soome telesaateid vaadates, teadmata midagi soome keele grammatikast.

Õpetaja Olga Paatsi muljetab: „Esialgu tundus mulle kursus pikavõitu olema, aga õppijad tunnistasid, et õppeaeg oleks võinud isegi pikem olla. Nüüd, kui kõik on selja taga, võin öelda, et tegemist oli väga toreda ja motiveeritud seltskonnaga, kes teadsid, miks on vaja õppida ja nad panustasid keeleõppesse täie pühendumusega. Neil oli töö kõrvalt raske õppida. Mõnikord tuldi tundi peale öövahetust, olles väsinud, võitlesid unega, aga siiski tulid ja ikkagi õppisid.“ 

Õppegrupi seisukoht oli, et kui tahad Eestis elada, pead keele selgeks õppima. Kuigi kodust, perest ja sugulastest kaugel ja võõral maal, olid nad alati positiivsed, avatud, heatujulised, huumorimeelsed ja tänulikud ühiselt veedetud aja eest.

Õppijatel oli hea meel õpetajaga tuttavaks saada. „Meile meeldis, et õpetaja oli nõudlik. Oleme õpetajale väga tänulikud, sest vestlusteemad olid kasulikud ja meile jõukohased. Saime kogemuse võrra rikkamaks ja loodame sügisel keeleõpingutega jätkata. Keelt on vaja, sest see võimaldab paremini tööd teha,“ märkisid õppijad koolituse tagasisides. Keelevigadest suurt numbrit ei tehtud, sest vead on keelõppe loomulik etapp. Enamik vigu on ajutised ja neist vabanetakse kõige paremini loomulikku keelekasutust kuuldes ja keelt ise julgelt kasutades.

Keeleõpingute alguses olid üheks komistuskiviks muidugi täpitähed ja nende hääldamine, aga läbi naljavõtme läks see iga korraga aina paremaks. Ka eestlaste eesnimedega harjumine oli ukrainlaste jaoks keeruline, et kas tegemist on mehe või naise nimega.

Õpetaja julgustas õpilasi kasutama tunnis õpitud sõnu ja väljendeid kohe tööl suhtlemisel eestlastest kolleegidega, poes müüjatega ja kõikvõimalikes muudes suhtlusolukordades. Õppijad rõõmustasid, et pärast keeletunde said nad aru, mis on kirjas töökohas olevatel siltidel ja juhenditel. Ka kuulutustes ja reklaamides tunti ära tuttavad sõnad ja väljendid. Sageli juhtus nõnda, et õppijad tulid tundi päriskeelest nopitud fraasiga ja palusid õpetajal sellele selgitust. Õpikukeeles selliseid näiteid ei leidu. Aja jooksul tekkis neil julgus ja kindlus eesti keeles tervitada ja hüvasti jätta. Õpetajal oli hea meel kuulda, kui õppijad ütlesid, et nad on hakanud enda ümber eesti keelt märkama ning neil tekkis hasart eesti keelt kasutada.

Keeleõppimise ja ka igasuguse muu õppimise eesmärk on anda inimestele julgust, vabadust ja rõõmu.

Keeleõpe on äge ja tekitab hasarti!

Olga Paatsi
Järvamaa Kutsehariduskeskuse keeleõpetaja ja täiskasvanute koolitaja 
ja
Gärt ja Heleri täienduskoolitusest

Viimaste aastate jooksul on Paidesse järjest enam tööle asunud ukrainlasi, keda meelitab siia eelkõige oluliselt suurem palganumber, kuid samuti meeldiv ja sõbralik elukeskkond. Ukrainast lahkumise põhjuseks on kindlasti ka sõjapinged ja ebakindel majandussituatsioon. Paljud siin töötavad ukrainlased on võtnud endale eesmärgiks eesti keele omandamise.


Koolituse kavandamisel võtsime õpetajaga kindla seisukoha, et meie kooli eesti keele kursusel ei õpita ainuüksi keelt, vaid räägitakse ka Eestist, siinsetest kommetest ning tavadest ja et uut keelt õppima asudes alustame suhtlemisest, mitte grammatikast. Teise, kolmanda, neljanda jne keele õppimine käib ikka samaviisi nagu oma emakeele omandamine lapsepõlves. Alguses üksikud sõnad ja fraasid, edasi kolme- ja neljasõnalised laused ning alles siis grammatika. Kontekstivaba grammatika drillimine on õpilasele nagu kuival ujumine, see ei aita teda, pigem raiskab aega. Omal ajal õpiti soome keelt kasutama Soome telesaateid vaadates, teadmata midagi soome keele grammatikast.

Õpetaja Olga Paatsi muljetab: „Esialgu tundus mulle kursus pikavõitu olema, aga õppijad tunnistasid, et õppeaeg oleks võinud isegi pikem olla. Nüüd, kui kõik on selja taga, võin öelda, et tegemist oli väga toreda ja motiveeritud seltskonnaga, kes teadsid, miks on vaja õppida ja nad panustasid keeleõppesse täie pühendumusega. Neil oli töö kõrvalt raske õppida. Mõnikord tuldi tundi peale öövahetust, olles väsinud, võitlesid unega, aga siiski tulid ja ikkagi õppisid.“ 

Õppegrupi seisukoht oli, et kui tahad Eestis elada, pead keele selgeks õppima. Kuigi kodust, perest ja sugulastest kaugel ja võõral maal, olid nad alati positiivsed, avatud, heatujulised, huumorimeelsed ja tänulikud ühiselt veedetud aja eest.

Õppijatel oli hea meel õpetajaga tuttavaks saada. „Meile meeldis, et õpetaja oli nõudlik. Oleme õpetajale väga tänulikud, sest vestlusteemad olid kasulikud ja meile jõukohased. Saime kogemuse võrra rikkamaks ja loodame sügisel keeleõpingutega jätkata. Keelt on vaja, sest see võimaldab paremini tööd teha,“ märkisid õppijad koolituse tagasisides. Keelevigadest suurt numbrit ei tehtud, sest vead on keelõppe loomulik etapp. Enamik vigu on ajutised ja neist vabanetakse kõige paremini loomulikku keelekasutust kuuldes ja keelt ise julgelt kasutades.

Keeleõpingute alguses olid üheks komistuskiviks muidugi täpitähed ja nende hääldamine, aga läbi naljavõtme läks see iga korraga aina paremaks. Ka eestlaste eesnimedega harjumine oli ukrainlaste jaoks keeruline, et kas tegemist on mehe või naise nimega.

Õpetaja julgustas õpilasi kasutama tunnis õpitud sõnu ja väljendeid kohe tööl suhtlemisel eestlastest kolleegidega, poes müüjatega ja kõikvõimalikes muudes suhtlusolukordades. Õppijad rõõmustasid, et pärast keeletunde said nad aru, mis on kirjas töökohas olevatel siltidel ja juhenditel. Ka kuulutustes ja reklaamides tunti ära tuttavad sõnad ja väljendid. Sageli juhtus nõnda, et õppijad tulid tundi päriskeelest nopitud fraasiga ja palusid õpetajal sellele selgitust. Õpikukeeles selliseid näiteid ei leidu. Aja jooksul tekkis neil julgus ja kindlus eesti keeles tervitada ja hüvasti jätta. Õpetajal oli hea meel kuulda, kui õppijad ütlesid, et nad on hakanud enda ümber eesti keelt märkama ning neil tekkis hasart eesti keelt kasutada.

Keeleõppimise ja ka igasuguse muu õppimise eesmärk on anda inimestele julgust, vabadust ja rõõmu.

Keeleõpe on äge ja tekitab hasarti!

Olga Paatsi
Järvamaa Kutsehariduskeskuse keeleõpetaja ja täiskasvanute koolitaja 
ja
Gärt ja Heleri täienduskoolitusest