8. mail tekkis võimalus kuuel ehitusvaldkonna õpilasel võtta osa 3-päevasest rühmaviisilisest Erasmus+ õpirändest Lätti, mille teekonnal saatis ja juhendas neid õpetaja Eiki Hansar. Kui õpilased said koolibussi pakitud, võeti suund Vidzeme Tehnoloogia- ja Disainitehnikumi poole. Õpirändes osalejad võtsid osa 3-päevasest katuseehitamise pratilisest programmist, kus õpiti selgeks kohalikud katuseehituse meetodid, ning löödi ka ise käsi külge, tõestades kaheinimeselistes meeskondades oma praktilisi oskuseid.

Mille kallal toimetasid Lätti läinud õpirändurid nendel kolmel päeval, saad lugeda siit:

1. päev

Seiklusrikas reis on Erasmuslased Lätti kohale toonud. Esimesel päeval läbisid tõsiste nägudega keskeestlased esiteks lõimitud ajaloo tunni, millest selgus muuhulgas et Cesislased siiani tänulikud 1919 aasta maarjamaalaste tegude eest. Fotol 1 on näha et suurest austusest 1924 a tiblasi tugevalt peksnud eestlaste auks püstitatud mälestusmärk, mis võõrvõimu puruks laskmise tulemusel tänaseks taastatud sulaselge eesti keelega sõpru vastu võtab.

Kui üldained läbitud toimus töö sektsioonides, teedevalitsejad said  tutvuda Raimons Paulsi viisil laulvate Läti liivadega [Foto 2]. Iga katuseehitajate unistuseks oli välja valitud kõverate sarikate teravate nurkadega mitmete uukide ja vinskappidega paiknev katus nagu ikka koos matemaatikaga [Foto 3].

Viimistlejate meistriklass nõudis tüdrukutel keelekümblust ning erinevate puude tundmist - eksimus praktikas karistas koheselt ülevalt tuleva raske füüsilise hoiatusega [Foto 4, 5]. Järjekordne lugu on alanud tulevased Hillar Palametsad ei jäta tulevikus kindlasti ka järgmisel päeval algava võistlusel toimunud sündmusi käsitlemata seniks kuni veel ajalugu tegemata, teritame homseks saage ja poleerime torx 25 läikima.

2. päev

Olles kvalifikatsiooni läbinud ning nii mõnegi vidinaga - neid nimetatakse tööriistadeks - teretutvust teinud, saime täna alustada ülesannetega. Kui mõlemad poiste pundid said loosiga ülesande võtta, siis meie eesrindliku tüdrukute võistkond Fortuunaga isiklikult kohtuda ei saanud, sest juba garaaži väravate juures haaras üks ütlemata hispaanialiku välimusega jutukas vanemmeister nad oma võistlusalale ning ütles et need on täna minu lamekatuse paigaldajad - ja nii läkski.

Päev viis öökülm ja vihm tolmu, meistrite laua vanus oli muljetavaldav oli meeldiv kuulda meenutusi Urmas Otist, Bruno Ojast ja Georg Otsast - kõigiga ühel sajandil ilmavalgust näinud. Cesise lähistelt Priekulist, kus veel Lass bussid sõidukorras.

3. päev

Olles põhilised lätikeelsed sõnad selgeks saanud, polnud enam võimalust ka värske õhu einetest ilma jääda. Meeldivad söömaajad peeti ka viimasel võistluspäeval katusel. Erinevad objektid valmisid, paikapanemata materjali hunnikud lõppesid ning meistrid jagasid kiitust, vahest ka kaigast. Tundub, et ka Pilvi Kirsi teenib siin pensionilisa, nimelt kui viimane katusekivi Andrei käte vahelt katusele pandud sai jagus kõikjale nii lõrtsi kui rahet - läbisime testi edukalt vanni polnud vaja, lekked jäid tuvastamata. Poisid, tüdrukud partnerite meenetega autasustatud, saime asuda koduteele.