Meie kooli õpetaja Riina Uuk osales Rita Rätsepa koolitusel, kus räägiti liikumisest, vaimsest tervisest ja õpetaja rollist. Ta oli valmis jagama saadud muljeid ka teistega.
28. veebruaril oli mul võimalus valida, kas lähen kuulama ühe erakonna juhtpoliitikut või tuntud näitlejat ja ehk veel tuntumat psühholoogi Rita Rätseppa. Riigikogu valimistele jõuan ma kindlasti ka, see on minu kohus, aga see selleks.
Seekord langes valik Rita Rätsepa kasuks. Milleks? Aga selleks, et otse koduõuele tulnud võimalust ei saanud ju kasutamata jätta. Nimelt oli Rita Rätsep kutsutud Wittensteini tegevusmuuseumisse kõnelema Järvamaa liikumisõpetajatele ja treeneritele liikumise tähtsusest ja õpetaja rollist tänapäeva koolis. Üha enam ja enam räägitakse liikumise otsesest ning tugevast mõjust meie vaimsele tervisele. „Mine metsa“ ja muud huvitavad projektid.
Isegi Eesti vabariigi president härra Karis kutsus meid kõiki üles mugavustsoonist väljuma, tugitoolist tõusma ja oma tervisega tegelema. Nüüd aga lähemalt Rita Rätsepa koolitusel kuuldust.
Kes siis on õpetaja tänapäeva koolis, kas tänapäeva õpetaja erineb eilsest õpetajast ja kui, siis mille poolest? Rita puhul võib julgelt väita, et tegu on tugeva psühholoogiga, kelle tööpõld kahjuks iga päevaga järjest suureneb. Rita on töötanud pikalt koolis ja tegelenud õpilastega, ta on praktik, nagu ise armastab öelda. Ja nii see on, sest ka tema jutt ei lasknud neid väiteid ümber lükata. Rita tõdes, et õpetaja on kaasteeline. Oi, kas teate, kuidas see väide mulle meeldib! Mulle endalegi meeldisid omal ajal kaasteelisest õpetajad. Eilses koolisüsteemis neid just ülemäära palju polnud. Ma ise julgen lisada ja väita, et õpetaja on parim õpilane klassis. Sellist lauset kuulsin ma Tallinna ülikoolis oma kursusekaaslaselt. Vahva mõte. Täna ei päde enam jõuline, manipuleeriv, ülevalt alla, tihti veel viltu vaatav õpetamisstiil.
Tänapäeva laps on mõnes mõttes rohkem isiksus. Proovin selgitada. Tänane õpilane on üle valatud infoga, millest ta peab, paremal juhul täiskasvanu abiga, selekteerima välja õige ja vale. Rita rõhutas mitmeid kordi, et tänapäeva õpetaja roll on olulisem. Seda enam, et lastevanematel on üha vähem aega oma lastega tegeleda. Tihti puudub ka oskus või soov.
Koolist saab alguse noore sotsialiseerumine. Selleks tuleb luua tugev minapilt ja kasvatada noore eneseteadlikkust. Jällegi tuleb tõdeda, et olen Rita mõtetega päri. Minu kui õpetaja roll on kasvatada tugev isiksus, kes on eneseteadlik, täis usku endasse ja valmis meeskonnatööks.
Ma loodan, et kui küsida minu õpilastelt, mida see õpetaja teile ka õpetab, vastab nii mõnigi neist, et õpetaja õpetab teistega arvestamist, rõhutab meeskonnatöö olemust ja ei luba kunagi ilma proovimata alla anda.
Rita jutule lisaksin veel loobumise aspekti. Nüüdse aja noor ei pinguta ja annab üsna kergelt alla või ei usu endasse piisavalt. Selline muster jätkub ka edasises elus, kui me sellele piiri ei pane. Meie ühiskond aga ei vaja loobujaid ja allaandjaid. Kes meid siis tulevikus ravib, kaitseb või meile kodud ehitab? Julgen siiralt väita, et mina kui kaasteeline olen see, kes julgustab, utsitab, kiidab, lohutab ja pisut nahutab.
Minu enda lapsepõlvekogemus kehalise kasvatuse tunnist oli kohutav, õpetaja ütlemised ei unune iial, need olid lihtsalt nii julmad. Ma lubasin endale toona, et ma ise ei muutu mitte kunagi temasarnaseks. Täna on mul võimalus öelda, et ma pole selline õpetaja. Ma olen selle vastiku õpetaja vastand.
Rita juurde pisut veel tagasi. Rääkisime õpetajast kui eeskujust. Rääkisime hoiakutest, läbipõlemisest ja selle põhjustest. Tänapäeval on õpetajal raske ennast kehtestada. Halvimal juhul räägitakse õpetajast kui teenindajast. Kurb, aga tõsi. On olemas nn helikoptervanemad (lendavad kohe kohale, kui lapsel tekib mõni probleem) ja kurlinguvanemad (siluvad pidevalt lapsel teed).
Tore oli kohtuda kolleegidega ja saada aru, et me oleme üks suur ja tore kehalise kasvatuse õpetajate pere. Meil on täpselt samad mured, kahtlused ja kõhklused. Me võidame kõik, kui oleme meeskond, eriti selline meeskond, kes on valmis arenema ja kohanema. Kohanemine ongi edu võti. Nagu väitis ka Rita, siis lapsed muutuvad põlvkondade kaupa nii kiiresti. Kui me ei kohane nendega, jääme me lastele ja lõpuks iseendale jalgu.
Suur ja südamlik tänu Piret Reinfeldile ja Järvamaa spordiliidule, kes meid kõiki sinna kokku kutsusid ning meil tarkusi omandada võimaldasid. Minu isiklik arvamus on see, et psühholoogia ja vaimse tervise teemade käsitlemist ei saa olla kunagi liiga palju. Ootan suure huviga uusi väljakutseid. Lisan siinkohal kaks mulle olulise inimese tsitaati.
„Hea haridus on kõige tugevam relv, mida saab kasutada maailma muutmiseks.“ (Nelson Mandela)
„Õpetaja on inimene, kes hoolsa aednikuna paneb iga päev tükikese oma mõistusest ja südamest noortele kaasa.“ (Toomas Hendrik Ilves)
Head õpetamist meile – ärgem väsigem ja hoidkem ennast!
Riina Uuk
Järvamaa Kutsehariduskeskus
õpetaja
Fotod: Piret Reinfeld
