Iiris-Simona Rao is a 2nd year student of veterinary assistant at the Järva County Vocational Education Centre, who participated in the Erasmus+ program and worked at the largest animal clinic in Cyprus.
Iiris-Simona Rao on Järvamaa Kutsehariduskeskuse loomaarsti abilise eriala 2. aasta õpilane, kes otsustas osa oma kohustuslikust praktikast sooritada Erasmus+ programmiga Küprose suurimas loomakliinikus.
Tänavu aprilli planeeritud õpiränne lükkus eriolukorra tõttu novembrikuusse ning saareriiki jõuti vahetult enne koroonaviiruse teist lainet. Iiris jagab Erasmuse blogislink opens on new page oma Küprose seiklusi nii vabal ajal kui praktikal.
Iiris ei käinud Küprosel üksinda - temaga koos oli välispraktikale sõitnud veel 9 õpilast neljalt erinevalt erialalt (loomaarsti abiline, ehitusviimistlus, mootorsõiduki tehnik ja kokk). See andis õppuritele võimaluse praktikal käimise kõrvalt üheskoos ka saareelu kogeda. "Esimesed kaks nädalat, kui koroonapiirangud olid minimaalsed, olid kõik kohad avatud kella 22.30ni, kuid seejärel läks olukord hullemaks ja järgmised kaks nädalat ei saanud me enam pärast kella 20 kuhugi minna, kuni lõpuks pandi pea kõik kohad täielikult kinni. Maskid olid kohustuslikud igal pool – ka tänaval," selgitab Iiris olukorda koroonarindel.
Iiris töötas koos oma kahe kursuseõega suures kliinikus, mis toetub annetustele ning mis on ühtlasi ka varjupaik. Omanik Christine asutas selle juba aastakümneid tagasi, sest tal ei mahtunud enam kodutud loomad koju ära ja tänasel päeval on seal juba sadu kasse, koeri ja ka eesleid. "Loomakliinikus töötamine andis meile hea võimaluse suhelda väga erinevate inimestega kõikjalt maailmast, sest vabatahtlikke on seal erinevatest riikidest.’’ Küpros oli algselt osa Suurbritanniast, seega ei ole saarel inglise keelega probleemi. "Koduseks muutis saareelu see, et kohalikud on juba kursis Erasmus+ õpilastega ja isegi tänaval tunti meid ära kui mainisime, et oleme Eestist," kirjeldab Iiris.
"Kliinikus oli tööelu esialgu šokeeriv ja pingeline. Kui Eestis tehakse päeva jooksul võib-olla 2-3 operatsiooni, siis Küprosel oli see kui igapäevane liinitöö. Arstidele tuli ette valmistada 15-20 kassi sterilisatsiooni/ kastratsiooni operatsiooni läbiviimiseks. Põhjus on lihtne: kasse on tänavatel lihtsalt nii palju. Lisaks oli väga palju trauma-patsiente - kõige meeldejäävam oli kindlasti lõualuu murruga koer ja paar looma, kellel amputeerisime jäseme. Korraga oli statsionaaris jälgimise all vähemalt 40-50 patsienti, kellele igapäevaselt tegime haavahooldust ja manustasime ravimeid. Lisaks sinna juurde kümned hooletusse jäetud kassipojad ja kutsikad, keda lutitama pidime."
"Üks meeldejäävamaid mälestusi on kindlasti ühest tööpäeva lõpust, kell oli umbes 16 ja me hakkasime vaikselt varjupaigas lõpetama. Järsku karjuti "Emergency, emergency!" ja me jõudsime vaid mõelda, mis nüüd juhtunud on, kui selgus, et umbes sadakond koera oli aedikust välja saanud. Küprosel aga müristas iga õhtu ja tol korral sadas vihma ja lõi äikest, lisaks jooksid need sada koera ringi ja lihtsalt karjusid. Samal ajal ei saanud keegi aru, mis juhtunud oli, sest kogu aeg jälgiti, et aiad oleksid kinni,“ jagab Iiris kogemust, kuidas neid loomi otsima hakati. Õnneks jooksid koerad karjas ja kohtadesse, kuhu neid varem viidud olid, nii et kõik saadi kätte.
Iiris tõdeb, et praktika andis talle võimaluse palju paremini tundma õppida loomade psühholoogiat: "Ma nägin, kuidas loomad erinevates olukordades käituvad ja kui palju armastust nad tahavad. See oli minu jaoks võõras, sest Eestis olen ma harjunud tööl nii-öelda ärahellitatud loomadega, kellel on omanikud. Seal olid aga kodutud loomad, kes igatsesid lähedust ja hoolt. Nüüd Eestis tööl tagasi olles vaatan ma ka loomadele hoopis teise pilguga ja oskan palju paremini mõista ja näha, kuidas loom käituda võib.“
Iiris kinnitab, et koroona tõttu ta hirmu ei tundnud ja usub, et eluolu mõttes tuli olukord neile isegi kasuks: "Ma tahtsin Küprose läänepoolsele osale kindlasti ringi peale teha ning väga mugav oli seal seigelda, sest turiste üldse ei olnud ja igale õpilasele kulusid ka soodushinnad väga ära. Näiteks rentisime kahel nädalavahetusel autod ning käisime nii erinevates randades kui mägedes – saime kaljudelt alla hüpata, sõita ATV-dega, käia erinevates randades ujumas, ka rannas, kus kilpkonnad munemas käivad ning kohas, kus müüdi järgi Aphrodite sündis – nii saigi ring peale tehtud. Ka kohalikud suhtusid eriolukorda mõistvalt ja rahulikult."
Erasmusega õpirändamist soovitab Iiris kõigile: "Erasmuse programm ei ole üldse nii keeruline nagu see alguses tunduda võib. Erasmuse kogemus on enda kättevõtmise asi – kui see võimalus on loodud, siis tuleb ise teha kõike, mida vähegi teha saab, eriti kohapeal olles. Praktikaga pakutakse maksimaalselt isetegemise võimalust ja mina sain näiteks isegi koera sääreluu operatsiooni assisteerida – sain koos arstiga sääreluud puurida – eluski poleks uskunud, et ma seda teen! Seda suurema väärtusega olid väljasõidud nädalavahetusel - vaim vajas puhkust, keha kosutust, kuid päikeseriigis kodus istumine seda ei paku!"
